Me kõik kanname endas last – sügaval hingesopis elavat sisemist last, kes on meie varasema mina kõige siiram ja vahetum peegeldus. See osa meis ei ole lihtsalt mälestus lapsepõlvest, vaid see on elav ja tundlik osa, mis mõjutab meid igapäevaselt – meie emotsioone, käitumist ja suhteid. Sisemine laps esindab meie loomulikke vajadusi, soove, hirme ja rõõme, mis tekkisid lapsepõlves ja mida me oleme endaga kaasas kandnud täiskasvanuikka. See on lapsepõlvest pärinev emotsionaalne seisund, mis võib mõjutada meie otsuseid ja maailmatunnetust, olles kas terviklikult integreeritud meie olemusse või vajades tähelepanu ja tervendamist. Sisemine laps on mõiste, mida kasutatakse sageli psühholoogias ja enesearengus. See mõiste viitab lapsepõlves tekkinud emotsioonidele ja kogemustele, mis võivad jätkuvalt mõjutada täiskasvanuelu. Kui sisemine laps on terviklik ja tunda saanud hoolitsust, turvalisust ja armastust, on inimene reeglina tasakaalukas ja enesekindel. Kuid kui lapsepõlves on olnud valu, trauma, hooletussejätmist või hirmu, võivad need tunded mõjutada meid ka hiljem, kujunedes välja hirmudeks, ebakindluseks ja emotsionaalseteks probleemideks. Kui lapse vajadused jäävad täitmata või kui ta kogeb vägivalda, kiusamist või hoolimatust, võivad tema emotsioonid jääda lõksu ja alateadlikult mõjutada meie käitumist ja mõtlemist täiskasvanuna. Tihti võib just sisemine laps olla see, kes tunneb hülgamist või kartust, kui meie täiskasvanulik mõistus ei suuda neid tundeid mõista.
Kuidas sisemist last ära tunda? Sisemine laps on esindatud erinevates olukordades, kus me reageerime tugevalt ja sageli ebaproportsionaalselt täiskasvanuks olemise ootustele. Näiteks võib sisemine laps välja lüüa hetkel, kui tunneme end ebakindlalt suhetes, ebapiisavana, kardame kriitikat või tõrjutust või oleme ülekaalukalt tundlikud. Kui me võitleme armastuse, tunnustuse ja aktsepteerimise nimel, võib see sageli viidata sellele, et meie sisemine laps vajab tähelepanu ja tervendamist.

Sisemise lapse tervendamine algab teadlikkuse kasvatamisest ja enese armastamise oskuse arendamisest. Esimene samm on märgata ja ära tunda, kus ja kuidas meie sisemine laps on haiget saanud või tähelepanuta jäetud. See nõuab empaatiat ja kannatlikkust iseenda vastu. Sageli võime tunda süüd või häbi oma emotsioonide pärast, kuid see takistab tervenemist.

Sisemise lapse tervendamine.

• Oma emotsioonide märkamine ja aktsepteerimine – anna endale luba tunda kõike, mida tunned, hinnanguid andmata.
• Lapsepõlve meenutamine – mõtle oma lapsepõlvele ja sellele, millised olid su kõige haavatavamad hetked. Kuidas sind koheldi? Kas sul oli piisavalt armastust ja hoolitsust?
• Enese rahustamine ja kaitsmine – kujuta ette, kuidas sa ise oleksid oma lapsepõlve minale toeks, teda lohutaksid ja pakuksid talle hoolt, armastust ja turvatunnet.
• Piiride seadmine – sisemine laps vajab kindlaid piire ja turvatunnet. Õpi ütlema "ei" ja sea endale sind toetavad piirid.

Sisemise lapse tervendamine aitab meil saada terviklikumaks ja tasakaalukamaks täiskasvanuks. See võimaldab meil lõpuni läbi tunnetada allasurutud emotsioone, et saaksime luua uusi ja terveid suhteid nii iseenda kui ka teistega. Me ei pea enam olema oma mineviku vangid, vaid saame õppida oma haavatavust ja tundlikkust armastama. Kui me tervendame oma sisemist last, anname endale võimaluse elada täisväärtuslikku ja rõõmsamat elu, kus oleme ühenduses oma tõelise olemusega. See on teekond, kus me võtame end omaks sellisena, nagu me oleme, ja lubame endal olla armastatud, nähtud ja hoitud. Sisemine laps on uks meie kõige ehedamate ja intiimsemate tunneteni. Kui õpime temaga sõbraks saama ja teda tervendama, saame avada tee paremale enesetundele, tervetele suhetele ja õnnelikumale elule. Kuula oma sisemist last – just tema peidab endas meie kõige suuremat elujõudu ja rõõmu!