Kell on jälle üle kümne. Allpool särab linn nagu jõulukaart, täiuslikult valgustatud, särav ja kauge. Nagu preemia, mille nimel olen aastaid töötanud. Iga valgustuluke meenutab mulle saavutusi, võite, edetabeleid. Siit, kahekümnenda korruse kontorist, avaneb vaade mu isiklikule impeeriumile. Kõik, mida olen tahtnud. Kõik, mida teised kadestavad. Ja ometi vaatab aknaklaasist mulle vastu keegi võõras väsinud mees ja tühjad silmad.

Kõik näeb suurepärane välja, nii minu laitmatu CV kui ka Hermèse portfell . Aga minu sees on karjuv vaikus ja väljakannatamatu tühjus. Olen edukas ja olen katki. Olen harjunud end defineerima tulemuste kaudu: müügikäive, kasvunumbrid, investorite usaldus. Ma tean, kuidas strateegiat ehitada ja lahinguid võita. Aga elu ei ole ärimäng, vähemalt mitte see osa elust, kus on pere, kodu ja mina ise. Seal tunnen ma end tihti kui teiselt planeedilt. Seal ei kehti need reeglid, mis kontoris mind tippu viisid. Seal ei loe müüginumbrid. Seal loeb kohalolu. Ja just seda ma enam ei oska.
See mask, mida ma kannan, on paganama raske. Ma panin selle ette juba ammu, võib-olla ülikoolis, võib-olla veelgi varem, lapsepõlves. Tahtsin olla parim. Tahtsin olla vajalik. Tahtsin olla keegi, keda austatakse, kes vastutab. Ja see töötas. Mask kandis mind läbi koosolekute, nõupidamiste ja läbirääkimiste, läbi öötundide ja projektide. Aga nüüd ei tule see enam eest ära, see mask. Isegi mitte kodus. Ja eriti mitte kodus. Naise arvates olen nagu seif: kindel ja tugev, aga ligipääsmatu. Mu lapsed ei tea, mis värvi on mu rõõm või kurbus. Nad näevad meest, kes on väsinud ja keda pole kunagi päriselt kohal.

Mäletan, kui Tais reisil olles jooksis poeg minu juurde, krabi peos, silmad säramas. Aga Brüsselist tuli kõne, oi, kui tähtis klient helistas. Viipasin poja eemale, sellise kerge liigutusega, mis ei tundunud siis midagi erilist. Täna mäletan täpselt tema nägu ja seda pettumust neis suurtes sinistes lapsesilmades. See hetk on mul siiani meeles.

Kontroll on aidanud mul ellu jääda. Igat muutujat planeerides, igat riski maandades, igat ohtu enne selle sündi ennetades on kontroll mind päästnud ja end kindlana tundma pannud - ma kontrollin kõike ja kõiki. Kontroll on muutunud aga kinnisideeks. Puhkuse ajal mu ajud ei puhka, seal tiirleb sada küsimust: mis jäi tegemata, mis võib valesti minna, mis on minu vastutus. Lõõgastus tundub sama ohtlik nagu kihutavas autos roolist lahti lasta. See mõte, et ma pole piisav, on kogu aeg minuga. Keegi seda ei näe, ainult mina tean. Enne igat koosolekut käin peas läbi sadu võimalikke stsenaariume ja panen paika kaitsestrateegiad, nii igaks juhuks. Mõtlen, kuidas end kaitsta, mida vastata, kuidas ellu jääda. Sest kui ma eksin, kui ma ei oska, siis mis üldse jääb minust järele? Kui võtta ära minu äri, positsioon, tiitel – kes ma siis olen? See on küsimus, mida ma ei taha endalt küsida.

Aastatega olen muutunud masinaks, mis toodab tulemusi, pausideta ja ennastsalgavalt. Aga isegi masinad lõpuks väsivad. Ja kõige valjem masinakrigin kajab kodus. Seal, kus peaks olema rahu, tunnen ma end täiesti läbikukkununa. Seal ma ei suuda näidelda. Kõik paistab läbi, mida ma peidan ja varjan. Kui mu tütar küsib, kas ma tulen tema etendust vaatama, mõtlen automaatselt: Kas see päev ei ole mitte kvartaliaruande tähtaeg? Kui mu naine küsib, kuidas ma end tunnen, vastan: Normaalselt. Sest ma ei oska enam paremini. Ma ei tea, kuidas olla isa, kes kuulab. Mees, kes on kohal. Ma olen pannud kõik mängu, et nende tulevik oleks kindlustatud. Aga sellega olen röövinud neilt nende oleviku. Ja enda oma ka.

Täna öösel siin kontoris, vaikses ruumis, kus kõik särab ja kõik on saavutatud, tunnen end esimest korda nagu läbikukkunud inimene. Mitte sellepärast, et ma ei ole midagi teinud, vaid sellepärast, et olen kõike teinud, aga mitte seda, mis päriselt loeb. Ma ei saa enam üksi hakkama. Ma ei suuda enam teeselda, et kõik on hästi. Ma olen väsinud maskist, mida ma isegi iseenda ees ei julge maha võtta. Olen väsinud olemast tugev. Ma ei taha enam iga päev tõestada, et ma olen väärtuslik.

Mõte abi otsimisest on hirmutav. Mida mõtlevad teised, kui ma ütlen, et ma ei saa hakkama? Mida kaotan, kui lasen kellelgi end näha ilma maskita? Aga äkki ei ole küsimus kaotamises, vaid leidmises. Äkki on võimalik ehitada elu, mis ei põhine ainult saavutustel. Elu, kus on ruumi päriselt. Elu, kus ma ei pea kogu aeg midagi tõestama, vaid saan lihtsalt olla – isa, mees, inimene.

Ja just seetõttu kirjutan sulle, terapeut. Mitte kui juht ega klient, vaid kui inimene, kes on end ära kaotanud. Tunnistan lõpuks, et küsin abi ja see on okei. Äkki on see esimene samm tagasi iseenda juurde. Ilma maskita.